AI on tulnud, et jääda. Loodud on uued paradigmad. Inimeste ühendamise ning piirideta suhtluse eesmärgil loodud internet on rikastunud bottide, tehissisu ning AI agentidega. Meie eest tehakse ära tüütud otsused, kureeritakse digitaalset jalajälge ning peetakse maha ärikõnelused. Algoritmid suudavad pakkuda meile just seda sisu, mida igal uuel ajahetkel soovime tarbida. Teisalt väheneb hoogsalt inimese enda poolt loodud autentse sisu osakaal internetis ning kätte on jõudnud uus tehisaru poolt loodud reaalsus.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli ChatGPT tema homsed koolitööd juba ära teinud.

AI on raputanud meie haridussüsteemi. Mitte ainult seda, kuidas noored kasutavad AI abi ülesannete lahendamisel, aga ka põhimõtteid, mille alusel noori õpetame. Seisame silmitsi küsimusega: kuidas õpetada noori tehisaru mõistma ning realiseerida selle maksimaalset kasu.

Saame aga kindlad olla, et AI kasutamise oskusest on saanud oluline kompetents kaasaegsel tööturul. Produktiivsust kümnetes kordades suurendavad teadmised või nende puudumine võib kaasa tuua uues kuues digilõhe. Seega võib nutilahenduste kasutamise piiramine koolides teha noortele karuteene. Kas meie haridussüsteem suudab piisavalt tehisaru võimalustega kohaneda? Mil määral peaks nutitelefonide ja AI kasutamist koolides piirama ning kuidas luua õppimist ja noorte arengut soodustav keskkond?

Internetis toimetamine on piiritletud ning sisu modereeritud. Oleme jõudnud uue raamistikuni “computer says no” ehk sisu avaldamise jaoks on saanud piiravaks tehnoloogilise võimekuse asemel sisuline tahtmine. Teisalt on näidatud faktikontrolli ja modereerimise kallutatust, mis on väidetavalt viinud Facebooki faktikontrolli lõpetamiseni.

Kas senini toiminud süsteemis ning suurkorporatsioonide poolt juhitud reeglite maailmas on meie internet aga tõeliselt vaba? Kas Facebooki faktikontrolli lõpp on esimene samm interneti taasiseseisvumiseks? Kes ja kas peaks kontrollima sõnavabadust internetis või pole sellel vajadust ja tänased põhimõtted tuleks jätta ajalukku?